1945-1964

Äritegevus oli üsna piiratud, sest Berliin oli jagatud ning Berliin-Ritzis asuvast tehasest tohtis teha vaid kohalikke tehinguid. Nõukogude liidu okupatsioonitsoonis asunud kinnisvara oli ühisvarana võõrandatud. Lääne-Berliinist väljaspool asuvate teenindusjaamade võrgustik ühendati hiljem Saksamaa Demokraatliku Vabariigi riiklikusse kütuseettevõttesse Minol.
 
Vaid 5 töötajal jätkus julgust riskida uue algusega Lääne-Saksamaal ning 1948. aastal koliti firma peakorter Berliinist Mühlheimi. Brenntag oli endiselt Stinnesite pere isiklik omand ning lisaks kemikaalidele ja naftatoodetele keskendumisele omandati mitu transpordiettevõtet. Nagu teisedki tolleaegsed suured ettevõtted, keskenduti väärtusahela võimalikult paljude lülide omandamisele.
Brenntag laiendas 1950ndatel järkjärgult oma laoharu ja tootevalikut, lisades sellesse lahusteid, mitteorgaanilisi ja orgaanilisi kemikaale, plaste, vaike ja erikemikaale, saavutades nii koha üleriigiliste kemikaalimüüjate ridades. Saksa keemiatööstus ei suutnud käia kaasa ostjate nõudmistega toormaterjalide osas, mistõttu muutus oluliseks ka import.
 
Hugo Stinnes Jr. ja Otto Stinnes koos oma perega jagasid oma perefirmad 1952. aastal. Brenntag läks üle Otto Stinnesile, nagu ka Stinnes Bank.
 
Dramaatiline peatükk Brenntagi ajaloos algas ühel oktoobri pühapäevaõhtul 1963. aastal, kui Otto Stinnes teatas Brenntagi juhtkonnale, et Stinnes Bank ei ava järgmisel päeval likviidsusprobleemide tõttu uksi.
 
Brenntag suutis siiski kõik oma finantskohustused täita ning elu jääda. Vaid aasta hiljem, 1964, ostis Hugh Stinnes AG pangalt Brenntagi. Brenntagi 120 teenindusjaamast koosneva võrgustiku müük Total GmbH-le oli osa strateegiast, mille tulemusena sooviti keskenduda rohkem tööstustest ostjatele ja keemiamüügile.